Viis ja pool nädalat hiljem

Aina vähem ja vähem on millest kirjutada. Ise-enesest on see muidugi tore, et vaev aina väiksemaks jääb. Kadunud on ka hommikused pruuni värvi rögaklimbid. Aeg-ajalt siiski tekkib tunne, et nüüd läheks ja teeks ühe suitsu. Eriti juhtub seda just peale mingit ärritust või peale mingi suurema tööga valmis saamist või õhtul kontorihoonest välja astudes. Õnneks olen siiani vastu pidanud ja olen üsna kindel, et tagasiteed enam ei ole.
Palju õnne mulle ;)

P.S. Ma ei saa aru kuidas suudab mittesuitsetaja suudelda suitsetajat eriti kui viimane on hiljuti suitsu teinud. Mulle hakkab ikka tõsiselt vastu kui keegi äsja suitsetanu paari meetri pealtki minu suunas välja hingab. Huuhh!! Jõle!! Peab ikka tugev armastus olema, et seda oma nina all taluda...