Kolmas kuni kuues päev

Vahepeal on kirjutamine soiku jäänud.
Asi hakkab vaikselt juba paremaks minema. Laupäeval sai mittesutsetajast töökaaslase autoga Pärnus teatris käidud. Pakkus küll lahkesti poole tee peal suitsupausi - kohe hea meel oli teatada, et "Ei, tänan. Pole vaja. Ma jätsin maha". Teatris istuminegi polnud enam mingi piin ja vaheaja ootamine, et saaks aga pläru ruttu hambusse.
Eile julgesin juba paar õlutki võtta - ei juhtunudki midagi hirmsat. Kartsin küll, et õlu ajab koleda suitsuisu peale aga ei midagi hullu.
Kusjuures mul hakkab tekkima tunne, et neist plaastritest pole tuhkagi kasu. Suitsuisu on ikka rohkem harjumustega seotud. Ikka peale sööki, peale jooki, autosse istudes - ilmselgelt on tegu harjumusega. Nikotiinivajadus ei saa ju hüppeliselt suureneda just autosse istudes. Pealegi on ju plaaster peal mis peaks vere nikotiinisisalduse endisega võrreldes mitmekordse hoidma.
Üks plaaster ongi veel alles. Ma arvan, et ma järgmist pakki enam ei ostagi. Aga eks näis - võibolla ma olen siiski plaastri mõju alahinnanud ja ülehomme tuleb poolest päevast apteeki joosta.